Vulkaanidest ümbritsetud
On veider mõelda, kui palju me tegelikult erinevaid matkaradu läinud oleme. Natukene siit ja natukene sealt ja number aina kasvab ja kasvab.
Kuna poisid Gran Canarialt olid siin ja me pidime neile näitama ju parimat La Palmast, siis otsustasime läbida ka La Palma kõige kuulsama matkaraja. See on 23 kilomeetri pikkune matkarada, mis möödub pea kõikidest vulkaanidest ja annab hea ülevaate tervest vulkaanilisest maastikust.
Raja pikkuse tõttu on hea alustada juba varavalges, kuid kuna meie ringiliikumine on väga piiratud busside ja taksodega, siis suutsime rada alustada poole kümmne paiku. Selleks ajaks oli piisavalt soe, et mitte jakiga alustada, kuid piisavalt jahe, et päikesekreemi peale mitte mõelda.
Mäletasin varasemast, et raja alguses oli väikene tõus ja seejärel pikk langus. Kahtlesin esialgu pikalt, kas ma ikka peaksin seda rada läbima, kuid just langus oli see, mis pani mind oma meelt muutma. Ent ma tegin mõtlemisega taaskord vea ning eelmisel õhtul arutades avastasime, et ei olnud see tõus midagi nii väike. 3 tundi puhast ülesmäge tõusmist või siis täpsemalt 187 korrust ülespoole arvestades, et üks korrus on kolm meetrit kõrge.
Pole just kõige hullem, kuid arvestades seda, et ma ei ole just kõige sportlikum inimene, oli momente kus ma ei tahtnud enam edasi liikuda ning ma olin surmani tänulik poistele, kes ei teinud probleemiks aega-ajalt minuga koos kõndimist, et ma kogu aeg päris üksinda ei oleks. Kui keegi su lähedal kõnnib on ikka kogu aeg pingutamise tunne. Üksi kõndides on küll see, et teed peatusi siis kui tahad ja kohandad oma tempo, kuid teistega on mingi sisemine lüke ka kogu aeg juures.
Selle raja üks probleem on see, et liikuda on võimalik vaid edasi või tagasi. Ei ühtegi kolmandat võimalust. Kui oled juba korra rajale läinud, siis on kas võimlus edasi kõndida ja enda üle uhke olla või tagasi kõndida ja läbida peaaegu, et sama distants, mis edasi minnes. Seega ega mul ka teist võimalust polnud, kui olime juba hulk maad läbinud.
Momenti, kui me kõige kõrgemasse punkti jõudsime ma täpselt ei teagi. Keegi ei tea, sest tundus, et on üks punkt aga tegelikult ei olnud. Tundus, et on teine koht, kuid sinna jõudes tundus jälle eelmine kõrgem. Mis seal ikka, ega see nii oluline polnudki. Ehk oleks ma tahtnud vaid kõvasti karjuda, kuid selle koha leiame, sest miks mitte - nii kaugele olen ma ju juba tulnud.
Nagu ma varem juba maininud olen, siis La Palmal mõelda ei tasu ning allapoole suundub tee võib olla veel kurnavam kui ülesminek.
Selleks hetkeks, kui olime läbinud tõusutee oli otsas ka enamus ümbritsevast metsast, mis tähendas seda, et taevas lõõskav päike muutus kõige suuremaks takistuseks. Pidevalt suurenev kuumus jõudis iga minutiga aina rohkem kohale ning oli justkui kirss tordil, sest sellega muutus samm veelgi lühemaks ning veepudelid kahanesid märgatava kiirusega.
Liivasel pinnasel allapoole liikumisega peab tähelepanu olema kogu aeg kõrgpunktis ja hetkekski ei tohi unustada ettevaatlikust. Iga kivi, mis tundub stabiilne, olgu ta siis suur või väike, võib sind selili visata. Ma arvan, et mesilaste raja peal oli mul umbes samasugune tunne, kui siin, sest ka seal oli tähelepanu füüsilisest vormist palju olulisem. Sa võid olla nii vormis kui tahes, kuid mäest alla liigume me ikkagi umbes samasuguses tempos. Eriti just kõige järsematel kohtadel, sest kiiremini liikumine ei ole väga võimalik. Kui sa just täiel kiirusel sprintida ei taha, sest ainult see on vist suurel kiirusel võimalik.
Igajuhul suutsin ma ikkagi kuidagi tagapool kõndida, ent mitte nii palju kui varem. Sel hetkel oli minu kõige suuremaks probleemiks lagipähe paistev päike ning ootasin kannatamatult lõunapausi, et kotipõhjast nokamüts üles otsida ja see peapaelaga ära vahetada.
Ühel hetkel kõndisime rajalt kõrvale, et mööduda vulkaaniservast. Mis muidugi tähendas seda, et minu lootused ainult allamäge kõndida olid justkui kadunud. Sellest hoolimata ei kahetse ma seda kõrvalepõiget absoluutselt. Ma näitaks sellest ka ehk rohkem pilte, kuid kaamera ei olnud enam minu käes. Aryan oli selle enda kätte võtnud, et mul oleks lihtsam kõndida, kuid saaksin ka natukene mälestusi tekitada.
Kui teistele järgmise mäe otsa viimaks järele jõudsin ja me matkarajale naasnud olime, otsustasime kõndida veel tund aega ja siis lõunapausi teha. Suur kergendus. Korraks lootsin veel, et ehk leiame mingi varjulise koha aga kus sa sellega. Paistab, et mina olen üks ainukesi, kellele tühi liivane ja vulkaane täis maastik nii väga meelt mööda ei ole.
Pidasime lõunat otse mäetipul ning ainult õunast mulle seekord piisas. Samas andis mulle lõunapaus ideaalse võimaluse panna peale päikesekreemi, vahetada peakate ja juua piisavalt vett, et järelejäänud kilomeetrid enam nii kurnavad ei oleks. Ma ei tea täpselt öelda, et arvan, et kuskil 10 kuni 7 kilomeetrit oli veel meie sihtpunktini jäänud.
Sel hetkel otsustasime, et päris lõpuni me ka ei lähe, vaid lõpetama raja Los Canariose linnas. Fuencaliente tuletornini oleks veel kaheksa kilomeetrit ja selleks ajaks kui me sinna jõuaksime, oleks juba pime ja kõik bussid läinud.
Lõunapausi ajal möödus meist vähemasti kaheksa inimest ning kuigi õige rada jooksis vulkaani kõrvalt, eeldasime, et meil on võimalik sealt kergelt alla minna. Küll oli suur meie üllatus, kui edasi liikudes leidsime kõik kaheksa inimest ühte kohta kokkukogunenult ka kaks väga julget inimest mööda liivast mäekülge alla jooksmas/kõndimas.
Vaatasime üksteisele otsa - kas teha seda sama või minna tagasi? On see liiga ohtlik? Kas õige rada on ikka seal all?
Kuid pärast paari minutit mina enam mõelda ei tahtnud ja mis seal vahet on. Inimesed läksid enne meid, saame meiegi hakkama. Kõndisin esimesed paar meetrit sik-sakis ära ja siis alles tõeline lõbu hakkas. Lühidalt võiks kirjeldada seda kogemust nii - proovid nagu külg ees allapoole astuda aga trepiastmed liiguvad iga kord pool meetrit allapoole kui sa neile peale astud. Mida kiiremini seda teed, seda lihtsam on, kuid iga kümne astmega on sisemine jalg nii kuum, et tuleb külge vahetada.
Sellest hoolimata arvan, et ma pole nii kõvasti ammu naernud. Tõsi on ju see, et mööda mäekülge alla libisemine ei ole just kõige tavapärasem matkaraja osa ja ehk ta natukene ohtlik ole ka. Aga samas ei saagi elu vatipalli sees elada.
Kui kõik meie seast alla olid jõudnud, kes joostes, kes proovides ettevaatlikult astuda, tühendasime saapad ja pärast seda kulges tee erakordselt vaikselt. Kõigil olid oma mõttes peas ning kõik olid väsinud. Üsna varsti jõudsime jälle puude vahele, kuid samasugune tempo jätkus ka siin. Kõndisin vaheldumisi peaaegu et kõigiga kõrvuti, kuid ega mul sellest eriti palju rääkida olegi - tavaline üles-alla kõndimine mis seal ikka.
Vahepeal tegime veel ühe pikema pausi. Siis oli veel kaks-kolm kilomeetrit jäänud. Kuna keegi initsiatiivi enda kätte ei võtnud, et edasi liikuda, tõusin ühel hetkel lihtsalt püsti ning hakkasin liikuma. Liikusin teistest hea 100/200 meetrit eespool kuni lõpuni, lugedes silitidel mitu meetrit veel jäänud on ja kiirustades finishijoonele.
Lõpuks leidisid teised mu lõpus varjus lamamas ja viimast veetilka nautimast. Kes võttis ära jalanõud, kes liitus minuga varjus. Kõik olid 8 tunnisest matkast väsinud.
Matkarada kokkuvõttes minu lemmikuks ei osutunud. Rada on küll vaimustavalt ilus, kuid tühermaa on minu jaoks külm ning mitte just kõige meeldivam. Vaated igast punktist olid imelised ja ma saan aru, miks see üks populaarsemaid matkaradu on. Samas mõistan ma ka seda, et see ei ole just lõõskava päikses tõttu kerge rada vaid hoopistükis üks keerukamaid.
Igaljuhul olen selle läbinud. Teeksin ilmselt veel, kui keegi pakuks (hindan ennast üle taaskord) kuid võib-olla pigem paari aasta pärast suvel kui rada pidi kõige ilusam olema :D
 |
| Tenerife ja La Gomera - esime kord kui me nägime kõiki kolme saart silmapiiril (El Hierro on teisel pool) |
Kuna poisid Gran Canarialt olid siin ja me pidime neile näitama ju parimat La Palmast, siis otsustasime läbida ka La Palma kõige kuulsama matkaraja. See on 23 kilomeetri pikkune matkarada, mis möödub pea kõikidest vulkaanidest ja annab hea ülevaate tervest vulkaanilisest maastikust.
 |
| See vist oligi kõige kõrgem punkt |
Pole just kõige hullem, kuid arvestades seda, et ma ei ole just kõige sportlikum inimene, oli momente kus ma ei tahtnud enam edasi liikuda ning ma olin surmani tänulik poistele, kes ei teinud probleemiks aega-ajalt minuga koos kõndimist, et ma kogu aeg päris üksinda ei oleks. Kui keegi su lähedal kõnnib on ikka kogu aeg pingutamise tunne. Üksi kõndides on küll see, et teed peatusi siis kui tahad ja kohandad oma tempo, kuid teistega on mingi sisemine lüke ka kogu aeg juures.
Selle raja üks probleem on see, et liikuda on võimalik vaid edasi või tagasi. Ei ühtegi kolmandat võimalust. Kui oled juba korra rajale läinud, siis on kas võimlus edasi kõndida ja enda üle uhke olla või tagasi kõndida ja läbida peaaegu, et sama distants, mis edasi minnes. Seega ega mul ka teist võimalust polnud, kui olime juba hulk maad läbinud.
Momenti, kui me kõige kõrgemasse punkti jõudsime ma täpselt ei teagi. Keegi ei tea, sest tundus, et on üks punkt aga tegelikult ei olnud. Tundus, et on teine koht, kuid sinna jõudes tundus jälle eelmine kõrgem. Mis seal ikka, ega see nii oluline polnudki. Ehk oleks ma tahtnud vaid kõvasti karjuda, kuid selle koha leiame, sest miks mitte - nii kaugele olen ma ju juba tulnud.
Nagu ma varem juba maininud olen, siis La Palmal mõelda ei tasu ning allapoole suundub tee võib olla veel kurnavam kui ülesminek.
Selleks hetkeks, kui olime läbinud tõusutee oli otsas ka enamus ümbritsevast metsast, mis tähendas seda, et taevas lõõskav päike muutus kõige suuremaks takistuseks. Pidevalt suurenev kuumus jõudis iga minutiga aina rohkem kohale ning oli justkui kirss tordil, sest sellega muutus samm veelgi lühemaks ning veepudelid kahanesid märgatava kiirusega.
Liivasel pinnasel allapoole liikumisega peab tähelepanu olema kogu aeg kõrgpunktis ja hetkekski ei tohi unustada ettevaatlikust. Iga kivi, mis tundub stabiilne, olgu ta siis suur või väike, võib sind selili visata. Ma arvan, et mesilaste raja peal oli mul umbes samasugune tunne, kui siin, sest ka seal oli tähelepanu füüsilisest vormist palju olulisem. Sa võid olla nii vormis kui tahes, kuid mäest alla liigume me ikkagi umbes samasuguses tempos. Eriti just kõige järsematel kohtadel, sest kiiremini liikumine ei ole väga võimalik. Kui sa just täiel kiirusel sprintida ei taha, sest ainult see on vist suurel kiirusel võimalik.
Igajuhul suutsin ma ikkagi kuidagi tagapool kõndida, ent mitte nii palju kui varem. Sel hetkel oli minu kõige suuremaks probleemiks lagipähe paistev päike ning ootasin kannatamatult lõunapausi, et kotipõhjast nokamüts üles otsida ja see peapaelaga ära vahetada.
Kui teistele järgmise mäe otsa viimaks järele jõudsin ja me matkarajale naasnud olime, otsustasime kõndida veel tund aega ja siis lõunapausi teha. Suur kergendus. Korraks lootsin veel, et ehk leiame mingi varjulise koha aga kus sa sellega. Paistab, et mina olen üks ainukesi, kellele tühi liivane ja vulkaane täis maastik nii väga meelt mööda ei ole.
Sel hetkel otsustasime, et päris lõpuni me ka ei lähe, vaid lõpetama raja Los Canariose linnas. Fuencaliente tuletornini oleks veel kaheksa kilomeetrit ja selleks ajaks kui me sinna jõuaksime, oleks juba pime ja kõik bussid läinud.
Vaatasime üksteisele otsa - kas teha seda sama või minna tagasi? On see liiga ohtlik? Kas õige rada on ikka seal all?
Lõpuks leidisid teised mu lõpus varjus lamamas ja viimast veetilka nautimast. Kes võttis ära jalanõud, kes liitus minuga varjus. Kõik olid 8 tunnisest matkast väsinud.
 |
| Rudolf - minu isiklik puulind. Hakkasin poole raja peal puudele nimesid panema kui keegi minu käest selle kohta midagi küsis ja lõppkokkuvõte oligi see, et paludel puudel olid oma nimed. Mingil hetkel leidsime aga puu, mis nägi nii linnu moodi välja, et sellest saigi minu isiklik kandja. |
Igaljuhul olen selle läbinud. Teeksin ilmselt veel, kui keegi pakuks (hindan ennast üle taaskord) kuid võib-olla pigem paari aasta pärast suvel kui rada pidi kõige ilusam olema :D
Kommentaarid
Postita kommentaar