Üks rand - kaks võimalust

La Palma ümbruses on randu rohkem kui küll, igas suuruses ja möödus. Kuid kõik on neist musta liivaga. Midagi mul selle vastu muidugi ei ole, väga palava ilmaga on lihtsalt randa paljajalu minek hullem kui hunniku legode peale astumine. Ehk lühidalt öeldes kiire enesetapp.

Rand, mis minu korterist 100 meetri kaugusele jääb paar nädalat enne meie siia tulekut veel ei eksisteerinud. Ühel päeval lihtsalt keegi otsustas, et siia on randa vaja ja tõi liiva kohale. Pärast seda ehitati nii kiiresti kui võimalik ka vetsud ja mingis-mõttes vetelpäästjatorn, kus vetelpäästja kunagi ei ole. Rannal iseenesest midagi viga ei ole. Lihtsalt väga... tehislik.

Kuid täna ei taha ma üldse sellele rannale keskenduda. Pool tundi bussiga põhja poole on üks teine rand, kuhu päike kunagi ei paista. Vaid tõusu ajal on seda võimalik näha. Kõik teised olid seal juba käinud ent mina mitte. Olin kuulunud vaid sellest, kuidas sinna minemine (eriti tagasitulemine) pidi paras jõukatsumus olema, ent ega La Palmal olles midagi muud eeldada ei saagi.

Ühel laupäeva õhtul aga otsustasin järgmisel hommikul tolle ranna üle vaadata, sest minu töökaaslane selle koha pealt vait jääda ei suutnud. Nimelt oli see tema jaoks väga vaimustav ja parim rand terves maailmas. Leidsin hommikuse bussi, mis väljus kell pool seitse hommikul, pakkisin õhtul veel asjad ja asusingi teele. Küsisin veel igaksjuhuks teiste vabatahtlike käest kas see on okei kui ma üksi lähen, sest esiteks oli teel mulle tundmatu ja teiseks ei tahtnud ma hiljem jälle nende käest loengut saada.

Kui päris aus olla, siis bussist väljudes ja taevasse vaadates mõtlesin juba korra üldse mitte edasi liikumise peale. Taevas oli täiesti selge ning tähed sirasid nii eredalt vastu, et tundus nagu ei elakski ma üldse planeedil maa.

Sellest hoolimata viskasin oma uued plaanid nurka ja jätkasin kõndimist allapoole, samal ajal kui tähed vaid minutitega pilvedega kattusid. Päris uskumatu kuid selleks hetkeks olin päris kindel, et päikesetõusust ei tule midagi välja. Pilvi oli lihtsalt liiga palju.

Nii juhtuski, et seekord ma tegelikult randa ei jõudnudki. Päikesetõus oli pilvedega varatud ja pidevate tormide tõttu oli veetase nii kõrge, et üksinda ma randa minna ei tahtnud. Jäid vaateplatvormile ja tegin pilte sealt.

Ent kõik proovisid mind ikka veenda, et ma ei ole veel piisavalt näinud ja ma peaks ikka uuesti minema. Kui poisid Gran Canarialt külla tulid läksimegi uuesti kõik koos. Valisime seekord alla minemiseks natukene pikema tee mööda matkarada, et rohkem loodust avastada ja ootamatuid olukordi otsida.

Matkarada oli perfektne ja ma nautsin seda täiel rinnal. Seekord oli otseloomulikult võimalus ka alla randa minna ent kui suursugune see ka ei olnud, oleksin ma ehk ooodanud midagi natukene enamat. Ujumine on seal hoovuste tõttu keelatud, päike sinna ei paista ja üleüldiselt pole seal eriti midagi. Ilus rand aga ma arvan, et ma olen endiselt rohkem metsa- kui liivainimene.

Igajuhul saan ma nüüd öelda, et ma olen sellele rannale andnud kaks võimalust ning ma pole kindel millal ma sinna tagasi lähen. Autoga läheks küll aga jala minnes on see probleem, et tee üles on nii paganama järsk, et vabatahtlikult seda teed väga ette ei taha võtta.

Esimesel korral rannas käies kõndisin ise üles ja siis tegelikkuses ei tundunudki tee nii kohutav aga samas ei läinud ma ka täielikult alla. Teisel korral kõndisime esimese osa treppidest üles ja sealt edasi saime autoga üles ent tol korral ei oleks ma tahtnud ka üles kõndida, et esimesel korral läbisin ma vaid "lihtsama" osa.

Pilte sai seekord küll päris palju kui tõsi on see, et kellegagi ma pean ju oma 1500 töödeldud piltipanka jagama :D