Maailma vallutamas või siis lihtsalt 2426 meetri kõrgusel

Kui poisid meile Gran Canarialt külla tulid, ei saanud me kasutamatta jätta võimalust, et ühel neist olid olemas autojuhiload ning oli nõus sõitma.

Nii otsustsimegi ühel päeval auto rentida ja saare kõige kõrgemasse tippu sõita. 2430 meetrit merepinnast on seitse korda kõrgem kui Eesti kõige kõrgem punkt. Ootasime elevusega kolm kuud, et kunagi sinna üles minna ja nüüd jõudiski see hetk lõpuks kätte. Paar päeva enne seda saabus La Palmale ka viimane vabatahtlik, kellel oli probleeme viisaga. Meie ootasime kolm kuud ja tema kolm päeva :D 

Pakkisime hommikul asjad, sõime, pakkisime süüa ka kaasa ning peatselt oligi aeg asuda teele. Auto tõid Aryan ja Febe juba hommikul vara ning seega pidimegi vaid paarsada meetrit kõndima, asjad autosse pakkima ja sõitu alustama. Viiekümne kilomeetrine tee võtab keskmiselt La Palmal aega kaks tundi seega kõlas üle terve auto kõlarist muusika ja kõigi tuju oli super.

Mägiteed kallutasid meid ühest servast teise ning imelised vaated panid meid ikka ja jälle imestama. Olime varemigi nii kõrgele läinud (matkamisfestivalil), kuid seekord oli see ikkagi midagi täiesti teistsugust ja me nägime asju hoopis teise nurga alt kui varem. 

Mingil hetkel otsustasime teha peatuse, et jalgu sirutada ning sõna otseses mõttes mööda rinig hüppata, sest energiat jagus meil rohkem kui küll. Kerge fotoshoot ning peagi asusime jälle teele. Kuni me avastasime, et meil ei ole enam bensiini.

Autot rentides olime vaadanud üle kõik auto küljed väliselt, kuid keegi ei taibanud kontrollida bensiini ja kui pärast hommikusööki autoga sõitma hakkasime, oli minulgi tunne, et keegi ikka selle peale mõlenud on. Kuna alla minek ei tulnud kõne allagi jätkasime lihtsalt sõitu lootuses, et peame autoga nii kaua vastu. Arutasime, et nii Eestis kui ka Saksamaal autoga sõites saab tule süttimises ajast vähemasti 80-100 kilomeetrit sõidetud, kuid samas ei olnud me kindlad, kuidas mägine tee sellele mõjub. 

Enne mäetippu sõitmist tegime veel ühe peatuse, enamisi arutades, kas oleks targem jala edasi minna ja auto lihtsalt sinna jätta. Kuna eelasime, et kõige kõrgemasse punkti on niivõinaa pea tund kõndimist, otsustasime siiki edasi sõita.

Kõige kõrgem tipp see ei ole, kuid üks ilusamaid vaateplatvorme asus just selle mäe tipus

See andis meile võimaluse näha natukene lund teeservades ning peatselt keersimegi observatooriumite poole. Tundus, et mäetipp oli kõikide saksa turistide kohtumispaik, sest äkitselt oli seal palju rohkem inimesi, kui isegi Santa Cruzis laupäeval. 

Meie oletused, et peame veel tund aega kõndima osutusid valeks ning kurb tegelikkus on see, et sul on võimalik täpselt kõige kõrgema tipu kõrvale parkida. Minu jaoks on kergelt hirmutav. Nagu ka koht ma arvan Tai templite juures, kus üks turist tegi pildi perfektsel hetkel ja nüüd on inimesed valmis neli tundi järjekorras seisma ainult selle pildi nimel, mille olukorrad on peegliga taaselustatud. Reisifirma ütles aga, et kümmne aasta jooksul on üles templisse tahtnud minna vaid viis inimest. 

Uskuge või mitte aga see pilt on autoaknast pildistatud

Me unustame ära, et kõige ilusamad asjad avastame me siis, kui me ka ise selle jaoks midagi tegema peame. Sest siis ei ole see enam koht kuhu minna vaid millegi saavutus. On muidugi tore mõelda, et kõige kõrgem tipp on saadav kõigile, kuid ehk ei peaks see nii ikkagi olema. La palma on imeline saar ning siin on nii palju, mis on väärt säilimist.

Igaljuhul oleme me nüüd selle ilu ära näinud, ent tagasi tahan ma kunagi veel kohe kindlasti minna, sest tähti me seekord vaatama isegi ei jäänud. Plaan küll oli, ent taevas oli pilvine ning sellest ei oleks midagi välja tulnud. Pealegi olime me kõik bensiini pärast mures, mistõttu leidsime hoopis esimese bensiinijaama ja kihutasime sinna.

Korraks tegime ka peatuse kosmoseteleskoopide juurde, mida on terves maailmas vaid kolmes kohas. Leidsin ka oma tähe ja otsustasin sellele vallutada, sest miks mitte? :D

Otsustasime enne päikeseloojangut ka Barlovento basseine külastada, ent jäime kergelt hilja peale ja õhtusööki sõime täiesti pimedas. Kuna meie autojuht oli mägedes sõitmisest väsinud tegime väheke pikema pausi ning proovisin natukene aega ka taevasse ilmunud tähti pildile saada. Täpselt ma aru ei saanudki, mis valesti oli aga igaljuhul see ei õnnestunud ja väsimusest andsin lõpuks lihtsalt alla. Ehk oleks pidanud rohkem pingutama, ent meil kõigil oli olnud pikk ja väsitav päev täis seiklusi. Ega tähed kuhugile ära ka ja peaaegu, et igal õhtul saan neid ikka ja jälle tervitada.

Ma arvan, et saare tippu minemine avas mu silmad väga paljudele asjadele. Sellele, kui väike on meie maailm. Kui väikesed oleme meie. Ja mida suudab inimene lühikese ajaga teha kõigele sellele, mis on tema ümber.

Ärgem saagem valesti aru, et ma seda varem ei teadnud. Ilmselt see lihtsalt ei puudutanud mind nii palju või ei jõudnud nii isiklikult kohale. Kuid nähes kogu seda ilu autorehvide alla kadumas, oleks keegi nagu noa südamesse löönud. Tenerifel ma seda juba nägin, kuidas turism loodust aina rohkem ja rohkem hävitas, ilmselt ei taha ma lihtsalt, et sarnane asi selle imelise paradiisisaarega ka juhtuks.

Kokkuvõte on aga see, et suutsime viimaks saare kõige kõrgemas punktis ära käia ning kui nüüd veel natukene rohkem põhja avastada, saaks täita öelda, et oleme igast saare nurgast midagi ära näinud.