Allika radadel

Nädal aega enne poiste tulekut Gran Canarialt oli meil suur kihk midagi teha. Otsisime nii ühte teed kui ka teist kuid igasse kohta oli kuidagi liiga raske minna või oli mõni meist seda rada juba matkanud.

Pakkusin välja, et võiksime teha ühe kohaliku raja, sest ega alati pole ilu otsimiseks vaja väga kaugele sõita. MInu töökaaslane Sasha esialgu küll kahtles minu pakkumises, kuid kui me midagi paremat ei leidnud ja mina ütlesin, et ma seda rada niivõinaa tegema lähen, tulevad nad või mitte, nõustusid viimaks ka teised. 

Raja alguses oli mu esimene mõte kohe, mille pagana pärast ma seda endale teen. Iga minut kui me kodus oleme või matkarada otsime, olen ma kõigest pööraselt vaimustunud ning iga raja alguses või siis keskel kirun ennast mõeldes miks ma ennast mäest üles minemisega piisan. Kui aga kõik vaadet nähtud ja hiljem kodus tagasi, siis tahaks ju veel. Veel ja veel ja veel. Lõppmatult ja nii palju kui võimalik. 

Samas tõestab see ka vaid seda, et me oleme piiratud vaid oma kujutlusvõime ja mõistusega. Vahel on lihtsam mõelda, et ma ei suuda seda teha, kui sellega alustada. Ent oma mõtteid matkamise koha pealt ei kuula ma enam alla. La Palmal mõelda ei tasu. Kui mõtled, et on lihtne rada, siis seda see kindlasti ei ole. Kui mõtled, et bussiga saab peaaegu, et tippu välja, siis kindlasti mitte. Kui mõtled, et rada on vaid paar kilomeetrit pikk ja võtab tunni-kaks siis mõtle uuesti.

Igaljuhul oli raja esimene osa küll ilus ja saksa turiste täis, ent ega ma sellest ka palju ei mäleta. Pilte mul aega teha ei olnud, sest kuigi loodus mu ümber oli vaimustav, ei olnud mul aega kaamerat  kogu aeg välja võtta. Eriti arvestades seda, et teised mind pidevalt ootasid. 

Kui jõudsime aga kõige kõrgemasse punkti, oli aeg kergeks hingetõmbeks ning sealt edasi oli aega juba rohkem ringi vaadata ja avastada. Ilmselt üks minu probleeme peale lihtsalt aeglase olemise on ka see, et ma kipun liiga palju enda ümber ringi vaadatama ja elu otsima. Ma otsin momente, mis on kulda väärt samal ajal kui teised tahavad lihtsalt sporti teha. Aga eks nad peavad mu ära kannatama, sest üksi nad mul ka ju minna ei lase.

Sealt edasi minnes oli tee üks pidev üles alla rada, kuid samasugust tõusu nagu alguses me enam läbima ei pidanud. Korjasime kastaneid, jõime allikatest (mis tegelikkuses olid vaid betoonist välja jooksvad veejoad, Jällegi, ära mõtle ega eelda midagi) ning veetsime üheskoos lõbusalt aega. Nägime isegi lambaid :D 

Vahel ongi nii, et need rajad, mis tunduvad kõige igavamad on kõige paremad, sest sul lihtsalt ei ole suuri ootusi. Tundub, et oled kõike juba näinud, kuid tegelikkuses ei ole midagi ning uusi asju avastada on küll ja veel. 

Olgu need siis veidrad usklikud paigad raja peal, millest keegi aru ei saanud või lahtised koerad tänava peal, kelle kohta sul pole aimugi, kas nad on sõbralikud või kurjad.  Ja nagu kirsiks tordi peal võivad olla veel maast nopitud kaktused, puu otsas korjatud avokaadod ja kohvi, millega ennast pärast kümmet kilomeetrit premeerida. 

Ja kuigi allikatest jäi asi seekord väga kaugele on see lihtsalt õppetund, et La Palmal mindagi mõelda on täielik ajaraisk.