Peaaegu läbikukkumisest teise keele õppimiseni
Peidan piinlikult näo sõrmede vahele ja tunnistan, et olen natukeseks ajaks blogi unarusse jätnud. teadsin juba ammu, et mingil hetkel see juhtub, sest sellised asjad kipuvad kiiresti meelest minema.
Ma pole veel Gran Canariast midagi rääkinud peale selle, kuidas me kaks tundi lennujaamas inimest taga ajasime, kuid enne kui ma kõige selleni jõuan on mul midagi hoopis teistsugust jagada.
Keskmiselt viis-kuus aastat tagasi oli mu inglise keel nii halb, et ma olin tõsiselt kindel, et mingil hetkel pean ma suvetööle jääma. Ma soovisin alati vähemalt nelja koolis kätte saada aga ikka juhtus alati nii, et jäin kuhugile kolme ja kahe vahele. Mingil põhjusel kohe oli nii, et kõik oli segamini ning millestki aru saada oli täiesti lootusetu juhtum.
Mingil hetkel andsin ma üsna kiiresti alla, sest ma lihtsalt ei suutnud midagi muuta ning kõik mida ma soovisin oli see, et elaksin need koolitunnid kuidagimoodi üle. Samas ma teadsin sisimas, et olen rohkemaks valmis. Võtsin paar korda ka julguse kokku ja küsisin õpetajalt lisatööd. Seda ma kunagi ei saanudki. Lühidalt võttes oli ma frustreeritud, sest ma ei suutnud iseenda eesmärke täita.
Ja nüüd ma õpin teist keelt läbi inglise keele.
Kui saabumisjärgne treening Gran Canaril lõppes ja me teistele veel viimast korda head aega ütlesime, mainis mulle üks teine vabatahtlik midagi, mis siiani minu peas ringi tiirutab: "Esimesel päeval ütlesid sa, et eelistad rääkida inglise keeles. Ja viis päeva hiljem pidasid sa esitluse jõuldest Hispaania keeles."
See tõestab seda, et ainult mõte sellest, et me ei suuda midagi teha hoiab meid tagasi. Me oleme selle endale aastatega sisse harjutanud ning nüüd on aeg tagajärgi tunda. Mõte läbikukkumisest piirab meie oskusi teha seda, millest me oleme alati unistnaud. Ausalt öeldes on see praegu toimumas ka mine endaga. Ma ei üritagi väita vastupidist.
Kuid ma ei kavatse ka alla anda, sest ühel päeval... Un día escribire este texto en español/One day I will write this text in Spanish/ Ühel päeval kirjutan ma seda teksti Hispaania keeles.
Ma pole veel Gran Canariast midagi rääkinud peale selle, kuidas me kaks tundi lennujaamas inimest taga ajasime, kuid enne kui ma kõige selleni jõuan on mul midagi hoopis teistsugust jagada.
Keskmiselt viis-kuus aastat tagasi oli mu inglise keel nii halb, et ma olin tõsiselt kindel, et mingil hetkel pean ma suvetööle jääma. Ma soovisin alati vähemalt nelja koolis kätte saada aga ikka juhtus alati nii, et jäin kuhugile kolme ja kahe vahele. Mingil põhjusel kohe oli nii, et kõik oli segamini ning millestki aru saada oli täiesti lootusetu juhtum.
Mingil hetkel andsin ma üsna kiiresti alla, sest ma lihtsalt ei suutnud midagi muuta ning kõik mida ma soovisin oli see, et elaksin need koolitunnid kuidagimoodi üle. Samas ma teadsin sisimas, et olen rohkemaks valmis. Võtsin paar korda ka julguse kokku ja küsisin õpetajalt lisatööd. Seda ma kunagi ei saanudki. Lühidalt võttes oli ma frustreeritud, sest ma ei suutnud iseenda eesmärke täita.
Ja nüüd ma õpin teist keelt läbi inglise keele.
Kui saabumisjärgne treening Gran Canaril lõppes ja me teistele veel viimast korda head aega ütlesime, mainis mulle üks teine vabatahtlik midagi, mis siiani minu peas ringi tiirutab: "Esimesel päeval ütlesid sa, et eelistad rääkida inglise keeles. Ja viis päeva hiljem pidasid sa esitluse jõuldest Hispaania keeles."
See tõestab seda, et ainult mõte sellest, et me ei suuda midagi teha hoiab meid tagasi. Me oleme selle endale aastatega sisse harjutanud ning nüüd on aeg tagajärgi tunda. Mõte läbikukkumisest piirab meie oskusi teha seda, millest me oleme alati unistnaud. Ausalt öeldes on see praegu toimumas ka mine endaga. Ma ei üritagi väita vastupidist.
Kuid ma ei kavatse ka alla anda, sest ühel päeval... Un día escribire este texto en español/One day I will write this text in Spanish/ Ühel päeval kirjutan ma seda teksti Hispaania keeles.
Kommentaarid
Postita kommentaar