Ma tahan õppida fotograafiat

Kolmanda päeva hommikuks olime nagu vanad sõbrad lasteaiast, kes viimast aastat gümnaasiumit tähistavad. Meie grupidünaamika oli tõsiselt hea ning kõik olid alati kaasatud. Vahel välja arvatud kolm saksa tüdrukut, kes omal vabal valikul eraldi hoidsid, ükskõik kui palju me neid ka enda sekka ei kutsunud.

Hommikul rääkisime, mis on meie eeldused ning miks me üldse siin oleme. Vaatasime üle vabatahtliku õigused ja rääkisime ka Cigna kindlustusest ning miks sellega tegelemiseks tuleb raudsed närvid üles leida. Tegime läbi ka töötoa eeldustest ja tõsi on see, et vahel eeldame me asju, kuid me pole üldse kindel kas asjad päriselt nii on. Ning nendega harjumine võib olla üks raskemaid või kergemaid asju mida teha - oleneb sinust. Hiljem külastas meid ka keegi, kes töötab rahvusagentuuris, kuid kes täpsemalt, vot seda ma enam ei mäleta.

Kuid ma arvan, et pärastlõuna oli sellel koolitusel minu jaoks just kõige õpetlikum aeg. Ma sõitsime linnast välja, Masopalmasesse, mis on Gran Canaria turistipiirkond. Ilm oli külm ja keegi eriti veel poole ei liikunud. Vähemasti pärast vee katsumist mitte. Kuid selles piirkonnas on  ilmelised liivamäed, mis saidki meie peamiseks sihtkohaks.

Suundusime esimese mäe otsa, ma tõmbasin oma kaamera välja ning sellest hetkest avasid mu silmad hoopis suuremale maailmale. Meie terve grupp oli jagunenud kolmeks ning nende inimestega, kellega mina koos olin, veetsime me järgmised kaks tundi peamiselt pildistades ja pildistades ja uusi põnevaid ideid genereerides. Ma tean, et mu ema on ikka tahtnud, et ma fotograafiat õppima läheksin, kuid ma ei olnud kunagi kindel, kas see tõesti on ikka see, mida ma tahan teha.

Nüüd ma tean, et on.

Liivamägede vahel kaamerat kontrollides tundsin ma enneolematut rahulolu ning naeratus mu näolt ei kustunud hetkekski. Ma olin võimeline panema oma visiooni ja rohkemgi veel sellesse digitaalsesse aparaati. Ja nähes hiljem igal pool sotsiaalmeedias oma pilte.. - see oli midagi mida ei saa kirjeldada, sest sa tunned, kuidas inimesed sinu tööd väärtustavad ning ei viska seda lihtsalt tuulde.

Päeva lõpetasime päikeseloojangu saatel, milleni otsustasime joosta viimasel minutil. See oli kõike seda väärt.

Ma arvad, et tolle päeva kolm kõige olulisemat asja on need:

"Ma olen aastaid teinud asju üksinda, kuid ma arvan, et enam ei ole see lahendus, sest kui me ümbritseme ennast õigete inimestega, on asju nii palju lihtsalt ja lõbusam teha."

"Me eeldame, et inimesed käituvad mingil viisil, kuid tihti unustame me ära, et me kõik oleme erinevad."

"Elu koosneb riskide võtmisest ning proovimisest ning isegi siis, kui meil kõik ei õnnestu, saame me vähemasti öelda, et me proovisime."

Kuna saabumisjärgne koolitus on selline asi, mis on väga oluline vabatahtlikule, kuid teistele võib asi segaseks jääda, mis me tegelikult tegime, siis pikalt ma sellest enam ei räägi. Ka järgmised kaks päeva olid väga produktiivsed - vaatsime üle meie personaalsed projektid, andsime üksteisele tagasisidet ja mõtlesime ka selle üles, kuidas me oma vabatahliku elu veel produktiivsemaks võiksime muuta. Me jooksime mööda linna ja tegime pilte, et vabatahliku teenistust promoda. Me osalesime kasiino rollimängus, et leida uusi lahendusi juba ära leierdatud teemadele. Me kirjutasime üles kõik oma eesmärgid, tegime koostööd ja veetsime ühe väga kasuliku nädala.

Mida ma õppisin viimasest kolmest päevast:

"Vahel on tegevuse analüüsimine olulisem kui tegevus ise."

"Me vaatame vahel vaid ühele lahendusele otsa, kuid unustame fakti, et neid võib mitu olla."

"Läbi elu lennates tundub meile tihti, et edu ja julgus tulevad sõrmenipusuga, kuid vahel võib see võtta aastaid. Sellised asjad ei juhtu üleöö. Me lihtsalt peame kindlad olema, et me oleme seal, et seda näha."

"Ma võin olla  kes tahes ja ainult minul on võimalik kõike muuta, millega ma rahul pole."

Ning terve selle nädala lõpuks kirjutasin ma enda motoks selle lause

See saab olema minu elu parim aasta, mitte sellepärast, et ma saan, kõik mida ma tahan, vaid seetõttu, et minus saab, kõik mida ma vajan.