Lennujaamade kõige suurem kurjategija

On uskumatu mõelda, et vaid paar päeva tagasi möödus minu siiatulekust kaks kuud. Mis tähendab, et 9 on veel ees. Uskumatu, kui kiiresti aeg tegelikkuses käte vahel välja libiseb. Läbisime Novembri alguses saabumisjärgse koolituse ning kuigi meile rõhutati Eestis, et see on üks ainukesi kordi, kus tasuta süüa saab, siis minu jaoks oli sealt saadud info natukene olulisem.

Samas pean mainima, et enne koolitust oli minu mõistus pooleldi paanikaseisus. Uus kultuur, ajakava, maastik, toit ning kõige tipuks tuletab keegi kogu aeg meelde et ilma Hispaania keeleta ikka ei saa. Mis sest, et ma seda iga päev aina rohkem ja rohkem õpin.

Koolitus toimus Gran Canarial ning sinna sõitsime otse Tenerifelt. Otse loomulik ei õnnestunud mul ilma probleemiteta turvakontrolli läbida.  Olen viimaste aastate jooksul muutunud kõige ohtlikumaks lendajaks, sest iga korda pean arvestama vähemalt veerandtunnise viivitusega.

Ent ega sellega meie lennujaamaseiklused ei lõppenud. Alustasime sellega, et hetk enne õhkutõusu, pööras piloot lennuki tagasi, sest oli kahtlus, et üks lennuki ustest on avatud. Probleem sai küll kiiresti lahendatud aga tundus, et nüüd hakkavadki erinevad probleemid esile kerkima.

Lennukist välja astudes saime info, et peale meie on veel üks tüdruk Tenerifelt tulemas ning enne bussi peale astumist peame ta üles leidma. Kuid peale nime polnud meil esialgu midagi. Okei, kuute kohvritega noort inimest, kes ilmselgelt kedagi ootavad pole vist väga raske mitte märgata.

Läksime hoogsalt oma kohverid ootama ja proovisime ise silmad lahti hoida ning otsida oma seitsmendat liiget. Mina sain oma kohvri, Danka oma, Leonie ning Sasha samuti, kuid kuhu jäi Mateja ja Febe kotid? Ootasime ja ootasime kuni viimaks otsustasime küsima minna, sest me ei olnud seal ainukesed, kes oma kottidest ilma olid jäänud. Leidsime kadunud asjad eripakkide lindilt. Kes teab miks nad sinna olid viidud, aga mis seal ikka.

Mõne hetke pärast leidsime ka oma bussijuhi aga tüdrukut, keda ootama pidime, Gina-t, ei kusagil. Varsti istusime maha ja sõime küpsiseid, aega ajalt ikka tema nime välja hüüates. Suhtlesime aktiivselt oma tuutoritega, et saada mingit infot, kus ta olla võiks.

Bussijuht oli meie ootamisest ilmselgelt tüdinenud, sest meie lennuk oli isegi tund aega hilinenud ja nüüd ootasime kedagi veel teise tunni veel. Huvitav on see, et me olime tulnud sama lennuga. Kui aga bussijuht meie juurde kõndis ja ütles, et kümme minutit ja siis sõidame minema, laskus üle meie nägude paanika.

Olime viimaks saanud oma kadunud tüdruku telefoninumbri ja selgus, et ta oli liinibusside terminalis ootamas bussi, et ise edasi Las Palmasesse sõita, sest mingit erilist infot peale lennupiletite ta saanud ei olnud.

Mängisime küll viimaste minutite peal, kui lõpuks olime me kõik kohal ning saime alustada oma sõitu Kanaaride suurimasse linna Las Palmasesse, kus me järgmised 6 päeva sisukalt veetsime.