Kuidas kõik vabatahtlikud järsku kokku said

Esimesed kaks kuud Euroopa vabatahtlikul teenistusel on alati need kuud, kus sa pole täpselt kindel mida sa teed ja miks sa teed ja milleks sa teed. Sind ümbritseb pidevalt uus kultuur ja uus keskkond ja korraga saab sulle selgeks, et õigeks ajaks kohale tulemisel ei ole mitte mingisugust mõtet, sest harva teeb seda ka keegi teine. See on aeg, kus jõuab kohale asjaolu, et poes lihaletist hakkliha küsida ei olegi enam nii lihtne ning üksinda ringi käimise harjumus tuleb ära unustada, sest oled pidevalt ümbritsetud uute inimestega ning kõik matkarajad ei ole nii turvalised, kui Eestis.

Samas on see ka aeg, kus teiselt saarel lennukiga La Palmale tagasi sõites tekib tunne, et lähed koju mitte lihtsalt ajutisse korterisse. See on aeg, kus üks baar tänaval muutub nii südamelähedaseks, et selle sulgemine tekitab küsimuse mida nüüd edasi teha. Ära ei tohiks ka unustada fakti, et iganädalased matkad mägedes on muutunud nii suureks normaalsuseks, et tegelikkuses pole ma isegi kindel, mida ma Eestis tegema hakkan. Ehk on nüüd õige aeg unistus täide viia ja ühest Eesti otsast teise kõndida? 

Need kuud on olnud justkui La palma mägiteed, kus sa ei saa kunagi kindel olla kuhu poole sa pöörama pead või mitme kaardisest kallakust üles kõndima. Ent ega rahvusagentuur meid selle kõige keskel üksi ei jäta ja seetõttu saimegi Novembri alguses Gran Canarial kokku. Sellest, mis seiklused meid lennujaamas kohtasid, olen ma juba rääkinud, kuid sellest, mida me tegelikkuses seal tegime ja õppisime mitte. 

Meie ööbimispaigaks sai hipihostel Tropical, mis on juba ainult esmamulje järgi üks parimaid kohti, kus ma ilmselt ööbinud olen. Avatud õhkkond ja sõbralikkus, mis igast toanurgast.välja paiskus oli midagi mida nii lihtsalt unustada ei saa. Seinad oli kaetud hotellis olevate vabatahtlike joonistustega, püüdes kinni nii saare looduse, linnad kui ka kohad, kus kas sukelduda või matkata saab. See kõik muutis atmosfääri nii mõnusaks, et näed, pilte ei jõudnudki seekord ise teha. 

Igaljuhul oli meie kohtumise esimene päev täidetud peamiselt üksteisega tuttavaks saamisega, arusaamisega, mis Hispaania keele tasemel me praegu oleme ning üldise tutvustamisega, mis järgnevatel päevadel saama hakkab. 

Esimene päev läks üpris ruttu ja kuigi tundub, et suurt midagi me ei teinud, siis tegelikult oli tegevusi külallt ja veel. Kuid koolitusest on piisavalt palju aega möödas, et pisidetaile ma enam ei mäleta. :D Minu organisatsioonist, ehk Mojo de Caña-st oli lausa kaheksa vabatahtliku pluss üks, kes veel visa tagasilükkamise tõttu kohale polnud jõudnud. Koolitusel lisandusid veel kaks vabatahlikku Tenerifelt ning kolm saksa tüdrukut Gran Canarialt - ja oligi grupp koos!

Päeva kõige säravam hetk on ehk esitlus Eestist. Võib öelda, et ma mulle tõsiselt ei meeldi avalik esinemine, kuid kui ma olen seda sunnitud temega, olen ma leidnud paar viisi, kuidas hakkama saada. Esimene asi mida ma endale alati meelde tuletan on see, et kui minul on lõbus ja hea olla siis on enamasti ka teistel. Kuna ma teadsin, et igal juhul olen ma enne Eestist rääkimist närvis, võtsin ma asja lihtsalt naljaga ja tulemus on see, et sain väga palju head tagasisidet. Ning paljud mainisid ka seda, et nüüd on neide huvi Eesti kohta palju suurem, sest nad tahavad teada, kas need asjad reaalselt ka nii on.

Kolm asja mida ma tollest päevast õppsin (või endale meelde tuletasin):

"Hispaania keele veel mitteoskamine on okei. Me oleme kõik uues keskkonnas ja see kõik võtab natukene rohkem aega."

"Alati on võimalus naerda ja naeratada. Ja vahel tulevad need momendid ootamatult aga see viibki kõige suuremate seiklusteni."

"Edu on võimalik ainult siis, kui sa suudad endale tunnistada, et läbikukkumine on hea."

Teise päeva hommikuks olime kõik juba rohkem sisse elanud fakti, et kraanivett sellel saarel juua ei tohi ning pidevalt oli meie eesmärgiks kusagilt leida pudel veega, kui me enda oma maha olime unustanud. Oli tunda kuidas meie grupidünaamika oli oluliselt parem ning juba käisid meie seas jutud, kuidas me pärast kohtumist kokku saame jne.

Küll aga suundusime pool kümme tagasi oma kohtumispaika, et süüvida sügavamalt Euroopa Solidaarsuskorpusesse, sest meie oleme viimane lend Euroopa Vabatahtliku teenistuse liikmeid. Uus programm levitab küll sama põhimõtet aga mõningad muutused on selles ikka. Info on oluline, et saaksime seda levitada ka oma sõpradele ja tuttavatele ja seetõttu oligi hommik sellega sisustatud. Pärastlõunal saime oma esimese tõsise Hispaania keele tunni ning nii meie päev õppimise tähe all mööduski. Juba selleks hetkeks oli selge, et sellelt koolituselt võtan ma palju õpetussõnu ja tarkusi kaasa ning iga hetk suurendas minu praegusi teadmisi ja uudishimu ning andis juurde motivatsiooni midagi teha.

Teise päeva õppetunnid, mis ma enda lehele üles kirjutasin on järgmised:

"Kui mitte sina, siis kes veel?"

"Segadus või peataolek on osa protsessist sest ilma selleta ei ole me kunagi piisavalt uudishimulikud, et astuda kastist välja, kuid samas uurida ka selle sisemust."

"Et kasutada enda täispotensiaali, on oluline kuulata, õppida ja minna oma eesmärgi suunas."

"Be stupid, Stupid is good." - "Ole rumal, rumalus on hea."

Kolmandal päeval leidsin ma aga midagi, milles ma ei olnud enne absoluutselt kindel. Kuid sellest juba järgmisel korral.