Kui Tenerife lõunaosa minu jaoks erilist emotsiooni ei tekitanud, siis sama ei saa öelda põhja kohta.
Esimene suurem erinevus tekkis juba esimeste minutite jooksul, kui leidsime üles oma AirBnb korteri. Kui lõunas saime pisikese apartemendi kompleksis koos basseiniga, siis põhjas sattus meile terve katusekorter, mille ainuüksi üks ruum oli sama suur kui meie eelmine korter. Ja toho üllatust, hinnavahe oli igaühele vaid kolm eurot. Kui hinna ja suuruse vahel olid meie esimesed üllatused, siis oli väga huvitav jälgida ka seda, kuidas erinevad korterid funktsioneerivad. Nimelt oli meie teises korteris olemas kõik, mida hing ihkab ja rohkemgi veel samas kui esimeses võiks sellest ainult unistada. Põhimõtteliseslt oli seis selline, et teises pidime me ainult süüa ostma, kuid esimeses oli ainult mööbel, tekid/padjad ja põhilised köögitarvikud.
Vihma hakkas sadama juba siis, kui bussijaamas busse vahetaisme ja nii juhtuski, et esimesel õhtu veetsime katusel lõõgastudes ja grillides, sest kõik võimalused tuleb ju ikka ära kasutada. Natukene märjaks saime aga mis seal ikka, ega me suhkrust tehtud pole. Süüa sai lausa nii palju, et saime söödud nii õhtul kui ka lõunal ning midagi jagus isegi esmaspäeva hommikuks.
Pühapäeval suundusime linna, sest kuulsime, et oleme sattunud Tenerifele just õigel ajal. Nimelt oli laadapäev ning seekord ma pettuma ei pidanud. Kui La Palmal ootasime midagi suurt aga saime vaid majakese väikese pühapäevalaadaga, siis nüüd eeldasimegi midagi väikest aga saime hoopis massilise üllatuse osaliseks. Asju oli nii palju, et ega kõike läbi käia ei jõudnudki. Mingil hetkel muutus suur rahvahulk rõhuvaks ning suundusime hoopis hoone paremale küljele kohvi jooma.
Ostsin endale vaalasaba kujulise kaelakee. Varasemalt olen ikka tundnud tugevamat kokkupuudet delfiinidega, kuid nüüd, kui mul oli kahe vahel valida, olin oma valikus kindel. nende sümbolism on suheliselt sarnane, aga vaalad sümboliseerivad natukene rohkem ikka tasakaalu, heaolu ning maailma mõistmist sügavamal tasemel.
Midagi suuremat me ostma ei hakanud, sest pikk päev oli veel ees ja kõike endaga kaasas tassida ei tahtnud.
Kuna mul oli tuju natukene aega üksinda linnas ringi jõlkuda, läksin teistes lahku, sõitsin bussiga linna teise otsa ja hakkasin siis jala tagasi alla tulema. Käisin läbi parkide ja peaaegu, et kõndisin kuivanud jõesängi, et perfektset pilti saada, otsisin põnevaid uksi, mida pildistada ja nautisin lihtsalt ilusat ilma.
Kui olin äkitselt tagasi bussijaama jõudnud, tegin otsuse minna Tenerife kuulsasse Saharast importitud liivada randa - Las Teresitas-sse . Õues oli päris tuuline ning ujumiseks ilm sobilik ei tundunud, kui lootsin vähemasti mõned ilusad pildid saada või lihtsalt liiva nautida. La Palmal saab seda ju ainult mustas ja magneetilises versioonis.
Mingit moodi lõpetasin ma ikkagi lõpuks vees ja peab mainima, et ma ei kahetse seda üldse. Vesi oli mõnusalt jahe, kui mitte liiga külm, et lõdisedes välja tulla. Sügavust ma isegi ei tea, sest see juhtus nii kiiresti, et raske oli aru saada. Ühel hetkel oli vesi põlvini ja teisel hetkel ei tundnud enam merepõhja. Ma oleksin ilmselt ka kauemaks jäänud, kuid päike läks pilvede taha ning imelikul kombel oli mul raudkindel soov kolm kilomeetrit mööda järsku mäekülge üles ronida, et vaateplatvormile jõuda. Buss sinna liikus iga kahe tunni tagant ja selle olin ma tolleks hetkeks vaid paari minutiga maha maganud.
Väikese lisaliikumise vastu ei olnud mul midagi ja kuigi vahepeal tundus, et lihtsam oleks lihtsalt tagasi alla minna, ei andnud ma alla. Teeserv oli kitsas, ent kõik autod oli väga ettevaatlikud ning enamik liikusid samasse kohta kuhu minagi. Ühel hetkel märkasin üht teist inimest mööda teed alla tulemas ja see lisas imelikkul kombel julgust juurde, sest korraga polnud ma ju enam ainukene. Ning lõpptulemus on see, et vastutasuks sain ma ühed imelisemad vaated, mida ma pikal ajal olen näinud.
Tagasi mõtlesin esialgu bussiga tulla ent hakkasin kahtlema, kas pean mäeotsas kaks tundi ootama, et seda teha. Olin juba valmis jala tagasi alla minema, kui otsustasin bussiaegu ikkagi kontrollida. Minu üllatuseks pidi järgmine buss tulema juba kümne minuti pärast. Läksin siin teeserva bussi ootama ja otsustasin nii kaua mäenuki teist külge pildistada. Nii niipea kui ma natukene lähemale suumisin, nägin kauguses oma bussi tulemus. Korraga olid kõik mu mõtted peast pühitud ning kõige olulisem oli teisele poole teed saada, kus pidi asuma nö bussipeatus. Ning nii oligi, et sain täpselt õigel hetkel bussi peale, ise veel kätega nagu lollakas vehkides, et bussijuhile märku anda, et ma tahan peale tulla. Igaks juhuks näitas ta veel ise ka käega, et kas ma tahan ikka peale tulla, mille peale ma vähemasti viis korda noogutasin. Sain selle bussiga mitte ainult mäest alla kuid ka suurde bussijaama tagasi, kust järgmine buss mind meie korterisse tagasi viis..
Juba järgmisel hommikul liikusime edasi Gran Canaria poole.
Kui rääkida ainult Tenerife põhjaosast, siis pole mul selle vastu midagi, kuid väga lemmik see ka ei ole. Kõik on kuidagi... laiali ning kõik asjad on üksteisest väga kaugel - ja mõelda vaid, see ei ole isegi Kanaari saarte kõige suurem linn.
Üldmulje Tenerifest on selline, et mul pole aimugi, miks nii paljud inimesed sinna lähevad. Tõsi, ma sain mõningad imelised vaated, kuid samas on minu arvamus ka see, et kuigi La Palma pole nii turistilik, on siin säilinud loodus ja ilu, mida vaadata ja imetleda. Shoppamas võin ma ka mujal käia. Pean muidugi võtma arvesse ka seda, et olen külastanud vaid kolme linna. Plaan on uuesti minna ning seekord külastada nii Hispaania kõige kõrgemat mäge, kui ka mõnda matkarada/loodusimet, mis teele ette jääb.
Kommentaarid
Postita kommentaar