Ahvipark ja päikeseloojang

Kui esimene kord Tenerifel oli seotud peamiselt tööga ning retk sinna koosneski õppimisest, siis seekord otsustasime täitsa omal käel minna ja saarest natukene rohkem välja pigistada.

Lõikasime eelmise õhtu Halloweeni peo lühikeseks ning astusime hommikul hoopis lennukile, et see kurikuulus paradiisisaar üle vaadata. Kuna esimene November on Hispaanias püha, siis oligi see päev peamiselt reisimisele pühendatud, sest enamik poode olid sellel ajal suletud.

Esimene väljakutse vaatas meile otsa lennujaamas, kui üritasime leida bussi, millega saare teise otsa saaksime sõita ning samuti kohta, kust saaksime osta bussikaardid, sest selgus, et seda lennujaamas teha ei saagi. Ilma selleta on aga pilet pea kolm korda kallim. Sõitsime siis bussiga Tenerife pealinna - Santa Cruz de Tenerife-sse, ostsime piletid ja suundusime edasi turistipiirkonda lõunas.

Esimese õhtu veetsime rannas, sest ilm oli ilus ja midagi muud me enne pimedat teha poleks jõudnud. Lisaks oli meie korter rannale väga lähedal ning tundus, et see on õige valik. Nii ka oli ning kuigi minu jaoks oli vesi natukene liiga külm, et kaua vees ujuda, veetsime siiski vapustava õhtu rannas päikseloojangu saatel. Üritasime õhtu poole ka toidupoodi leida, et hommikuks midagi süüa osta ent pidime lõpuks leppima hirmkalli rannapoega, sest kõik muu oli kinni. Hispaanias pühadega nalja ei tehta.

Järgmine päev oli teguderohkem kui esimene. Hommikul vedelesime basseini ääres ja peab mainima, et ma naudin basseinins ujumist natukene rohkem kui meres. Minu jaoks on merevesi siin natukene liiga soolane ja harjumatu. Ehk paari kuu jooksul ristin ennast põliseks merevee armastajaks, kuid praegu veel mitte.

Lõuna paiku jagunesime kaheks. Osad meist läksid matkama, kuid mina otsustasin loobuda. Kuna meie asukoha lähedal ei olnud ühtegi tõelist matkarada, siis sai teiste eesmärgiks vaatepunkt kuskil kõrgemal. Teadsin, et sinna minemiseks tuleb peab kolmesajast trepiastmest üles kõndida ning selle jaoks mul õigeid jalanõudsid kaasas ei olnud. Lisaks eeldasin, et see ei ole midagi väga erilist ja suudan endale linnas või selle ümbruses midagi hoopis põnevamat leida. Esialgne plaan oli mööda linnatänavad kõndida ja kohalikke pildistada, kuid kui ka Danka ütles, et tema matkma ei lähe, otsustasime minna koos ahviparki ning veetsime oma pärastlõuna hoopis loomade seltsis.

Kui meil oleks auto, poleks sinna minemine mingi probleem, kuid keegi peale tõeliste turistide sellisesid privileege nautida ei saa. Me sõitsime pea pool tundi bussiga, kõndisime läbi tunnelite, mööda tiheda liiklusega maanteed ning ületasime tee kohas, kus see tundus võimatu.

Minu jaoks see probleeme ei tekitanud ning pigem isegi tõstis adneraliinileveleid, kuna pidevalt tuli olla ärkvel ning teada, mis su ümber toimub.
Ma tean, et Danka selle üle väga ei rõõmustanud ja ta isegi mainis, et see tee on neile, kellel on surmasoov. Ma mõistan ja ei mõista teda samal ajal. Tegemist ei olnud nii ohtliku teega kuid samas tean ka, et Eesti liikluskultuur on mind sellega ilmselt harjuma sundinud. Danka aga oli kogu aeg mures ja oleks eelistanud mitte seda teed läbida, mis sest, et ahviparki minek oli tema idee. Ma ei öelnud seda talle, kui lõppude lõpuks on tõde ikka see, et kui me ei võta riske ei saa me ka kunagi teada, miks me eksisteerime ja mis on meie rada siin maailmas.

Kohale me lõpuks igatahes jõudsime ning lõpptulemus oli see, et sain mõned erakordsed pildid ning järgmised paar tundi oli vapustavad. Pidime küll kergelt kiirustama, sest ahvipark sulges suhteliselt vara aga me jõudsime sinna alles pärastlõunal.

Tagasi tulles suutsime veel vales peatuses maha tulla ja kõndisime pea neli kilomeetrit tagasi oma korterisse. Pärast ahviparki minemise rännakut oli see osa ehk veel kõige väsitavam, kuid koju me lõpuks ikkagi jõudsime. Õhtul proovisime veel üheskoos mööda rannaäärt liikuda ja kõige odavamt baari otsida. Selle me ka leidsime, kuid kauaks me sinna ei jäänud, sest hommikul tuli ju juba jälle teele asuda.

Järgmisel hommikul ujusime, pakkisime asjad ja asusime taakord teele - seekord saare põhjaossa.

Kui küsida minu arvamust Tenerife lõunaosa kohta, siis on see tõelistele turistidele tore koht, kui rahakott seda võimaldab, kuid niisama külastamiseks on see natukene liiga kallis, liiga turistilik ning reaalselt Kanaari saarte kogemust sealt ei saa. Võiks ju veel küsida, mida me siis ootasime, kui me selllisesse kanti läksime aga ehk vastus on see, et me lihtsalt tahtsime teada, kas meie eeldused turistisaarest peavad paika või ei.

Minu süda jääb truuks La Palmale, sest loodus on siin hoitum ning üldiselt pole ehk siin kõik leida, kuid siin on olemas kõik, et ennast õnnelikuna tunda. Ning ma soovitaksin kõigil ka teisi saari külastada, et lahti saada väärarvamusest, et kanaari saared ongi Tenerife ja kuurortparadiis, sest tõde on see, et see on palju enamat.