Sool, sool ja veelkord sool.
Viimane kord, kui ma üksinda matka läksin, sain ma päris korralikud villid oma kandadele. Minu süü enamasti, sest mingi põhjusel ma eeldasin, et on õige nii pikale rajale tuttuued matasaapad jalga panna.
Kuid kuna on matkamisfestival praegu siin, La Palmal, ja paljud rajad on võimalikud tasuta traspordi ja seltskonnaga terve nädalavahetuse jooksul, ei saanud ma seda võimalust käest lasta. Niisiis on ka minul homme üks rada, mida läbida.
Kuid eelmisel pühapäeval kutsusid teised mind kaasa, et veel ühte matkarada proovida. Kuigi mu jalad veel paranesid ja ma tahtsin olla selleks pühapäevaks parimas vormis, läksin ikkagi. Miks mitte?
Me sõitsime bussiga Fuencaliente linna ja kõndisime alla mereni, mis teeb umber 6-7 kilomeetrit puhast allamäge kõndimist.
Maastik oli justkui teistest maailmast, meenutades pinnas Kuul või isegi Marsil.
Vulkaanipursete tõttu minevikus, on maapind kaetud musta liiva ja tolmuga, mis võtab endasse nii palju kuumust, et ühel hetkel tahtsin ma lihtsalt jalanõud jalast tõmmata, sest see oli lausa kõrvatav. Muidugi oleks kõndimine paljajalu aga tuhat korda hullem olnud.
See oli imeline, kui lõõskab päike võttis viimasedki jõuvarud ja ma otsisin pidevalt silmadega varjualust, et kasvõi paariks minutiks päikese eest põgeneda. (Ma ei leinud isegi ühte kohta)
Me jõudsime saare tippu, nautisime merd ja vaatasime üle kuulsa soolatootmis koha. See oli päris äge ja ehk järgmisel korral meenub mulle ka natukene soola kaasa osta. Võiksin seda teha ka igas supermarketis, kuid see ei ole ikka päris see. Tähtsam on mälestus kui produkt.
Me sõitsime tagasi linna bussiga ja siis ootsime järgmist, mis pea tund aega hilines. Muidugi ei suutnud me ära ajada mõtteid, et ehk täna ei sõidagi ühtegi bussi tahasi Santa Cruz-i. Kuid lõpuks saime ikkagi öösel oma voodis magada (me jõudsime tegelikkuses tagasi kella 9 ajal nii et üldse mitte nii hilja).
Ma soovitan seda rada kõigile, kuid ehk natukene pilvisema ilmaga :D
Kuid kuna on matkamisfestival praegu siin, La Palmal, ja paljud rajad on võimalikud tasuta traspordi ja seltskonnaga terve nädalavahetuse jooksul, ei saanud ma seda võimalust käest lasta. Niisiis on ka minul homme üks rada, mida läbida.
Kuid eelmisel pühapäeval kutsusid teised mind kaasa, et veel ühte matkarada proovida. Kuigi mu jalad veel paranesid ja ma tahtsin olla selleks pühapäevaks parimas vormis, läksin ikkagi. Miks mitte?
Me sõitsime bussiga Fuencaliente linna ja kõndisime alla mereni, mis teeb umber 6-7 kilomeetrit puhast allamäge kõndimist.
Maastik oli justkui teistest maailmast, meenutades pinnas Kuul või isegi Marsil.
Vulkaanipursete tõttu minevikus, on maapind kaetud musta liiva ja tolmuga, mis võtab endasse nii palju kuumust, et ühel hetkel tahtsin ma lihtsalt jalanõud jalast tõmmata, sest see oli lausa kõrvatav. Muidugi oleks kõndimine paljajalu aga tuhat korda hullem olnud.
See oli imeline, kui lõõskab päike võttis viimasedki jõuvarud ja ma otsisin pidevalt silmadega varjualust, et kasvõi paariks minutiks päikese eest põgeneda. (Ma ei leinud isegi ühte kohta)
Me jõudsime saare tippu, nautisime merd ja vaatasime üle kuulsa soolatootmis koha. See oli päris äge ja ehk järgmisel korral meenub mulle ka natukene soola kaasa osta. Võiksin seda teha ka igas supermarketis, kuid see ei ole ikka päris see. Tähtsam on mälestus kui produkt.
Me sõitsime tagasi linna bussiga ja siis ootsime järgmist, mis pea tund aega hilines. Muidugi ei suutnud me ära ajada mõtteid, et ehk täna ei sõidagi ühtegi bussi tahasi Santa Cruz-i. Kuid lõpuks saime ikkagi öösel oma voodis magada (me jõudsime tegelikkuses tagasi kella 9 ajal nii et üldse mitte nii hilja).
Ma soovitan seda rada kõigile, kuid ehk natukene pilvisema ilmaga :D
Kommentaarid
Postita kommentaar