Puntagorda turg

Nagu ikka nädalavahetustele kohane, sõitsime ka seekord saare avastamata paiku otsima. Suundusime saare idaossa, et teha tutvust Puntagorda linnas asuva kurikuulsa turuga. Vaimusilmas kujutasin ette midagi suuremat kui tavaline pühapäevane laat, sest mida rohkem infot küsisime, seda rohkem saime kuulda, kui vinge see koht ikka on.

Näost väga näha ei ole aga mu jalge all on kakskümmnd meetri tühimikku, mida eraldab vaid tükike klaasi.

Tõde on see, et kohale jõudes vaatas meile otsa vaid väikene laadahoone, kus sees müüsid mõned kohalikud puu- ja juurvilju (väga odavalt muideks) ja teine osa oli täidetud turistikaupadega.

Mõned ostud said ikka tehtud. Natukene värsket maisi, kiivimoosi ja kohalikku kastet mandlitega. Sasha, Leonie ja Febe otsustasid seejärel matkama minna, kuid meie (Mina, Mateja ja Danka) neile esialgu ei järgnenud. Mõtlesime kas minna koju varasema bussiga kell 5 või kell 9 õhtul. Teisi varjante meil polnud.

Mõtlesime ja mõtlesime, kuid viimaks otsustasime ikkagi viimasega minna. Sinna linna oli niigi raske saada ja kui varem koju minna, poleks sellel eriti suurt mõtet. Istusime vaateplatvormil ja rääksime, pildistasime, kuni otsustasime, et kuhugile võiks ikka minna. Teistele tüdrukutele järgneda oli natukene liiga hilja, mistõttu kõndisime hoopis Hispaania kuulsa Draakonipuu juurde. Selle kandi ühe suurima.

Loojuv päike oli kergelt hirmutav. Enamik teest kulges sõidutee ääres ning kuna teekond sinna oli pea tund aega kõndimist, polnud me kindlad, kas enne pimeda tulekut kohale jõuame ja kui jõuamegi, kas me siis ka õige bussipeatuse pärast üles leiame.

Jõudsime. Just täpselt siis, kui päike silmapiiril loojumas oli.

Ning siis kui parasjagu pilte tegime, nägime kauguses bussi peatumas ja minema sõitmas. Mis toimub? Järgmine buss ei pidanud enne üheksat tulema. Kontrollisime üle oma graafikud, et teada saada, kas see oli meie buss olnud. Oli küll, kuid õnneks mitte viimane. Tähelepanematus maksis meile kätte ja järgmist bussi ootasime kaks tundi külma käes lõdisemas, sest mägedes lühikeste pükstega ringi joostes on ikka päris külm.

Teised tüdrukud olid saanud autoga küüti tagasi Los Llanosesse. Proovisime ka ise hääletada ning kolm autot ka peatusid, kuid kõik pöörasid enne meie sihtkohta ära niiet otsustsime ikkagi bussi oodata ja kindlad olla, et koju saame. Kõige halvemal juhul oli meil nii juua, süüa ning nägime ka, et majades on inimesed, et sooja saada.

Kui lõpuks buss hilinedes kohale jõudis, hoidisime hinge kinni, et me Los Llanosest oma viimase bussi peale jõuaksime, sest üks oleks saabunud samal hetkel kui teine lahkunud, ehk isegi paar minutit varem. Hiline õhtutund tegi aga oma töö ja me jõudsime edukalt koju. Paarkümmend minutit enne südaööd aga ikkagi.

Ent ka selliseid juhtumeid peab olema ning see õpetas mulle rohkem, kui ma ealeski lootnud oleks. Nii keele kui ka näiteks teeservas hääletamise kohta, sest vaevalt ma seda niipea ise proovinud oleksin.