Noortekonverents Tenerifel ehk palju Hispaanlased süüa jaksavad (2/3)

Teise päeva hommik algas sellega, et jooksin praktiliselt otse voodist bussile. Unustaisn õhtul äratuskella panna ning hommikusöögi suutsin ma maha magada. Küll aga oli ka teisi, kellel uni veel magusam kui minul niiet bussiga saime alles pea pool tundi pärast ettenähtud aega minema sõita.

Peab mainima, et hommikul läbi puude kumav päike oli vapustav vaatepilt. Päikesekiired olid soojad ning peegeldusid vastu veelompe, tekitades imelisi kujundeid ja pisikesi vikerkaari.

Konverentsi teine päev liikus samas rütmis nagu esimene ning ma arvan, et kõige suurem probleem oli see, et ma tahtsin aru saada aga lihtsalt ei saanud. Ma õpin Hispaania keelt iga päev, kuid aina rohkem mõtlen ka selle peale, et kui on meie kord järgmise aasta vabatahtlikud valida, pööran keeleoskusele rohkelt tähelepanu. Meie kõigi töökohad vajavad selle keele oskust ning ilma on lihtsalt väga raske hakkama saada. Eriti just sellistes olukordades, kus sa tahad reaalselt uut informatsiooni saada.

Päev möödus kiiresti. Rääkisime erinevatest noortetüüpidest ning sellest, kuidas neid juhtida, tutvusi erinevate organisatsioonidega Kanaaridel. Läbisime teemad ka erinevatest sotsiaalmeediatest ning sellest, mis tänapäevases ühiskonnas mõjuvad ja mis mitte. Peab mainima, et kõik sellest oli väga kasulik info ning ma loodan, et saan seda ka kunagi päriselt kasutada.

Lõunasöögi ajal olin ma taaskord (nagu ka eelmisel õhtul) kergelt üllatunud Hispaanlaste toitumisharjumuste üle. Kolmekäiguline õhtu- ja lõunasöök oli täiesti normaalne ja tegemist ei olnud restoraniga vaid lihtsalt tavalise toidlustamisega väikesel üritusel. Minu ja Sasha jaoks oli seda toitu isegi palju, kuid kohalikud käisid seda mitmeid kordi isegi juurde võtmas. Sellest hoolimata oli toit väga hea ning oli tore maitsta kohalikku toitu natukene teise nurga alt.

Selle päeva jooksul õppisime me kõik üksteist natukene rohkem väärtustama. Mina neid Hispaanlasi, kes kõigest hoolimata vähemasti paar inglise keelset sõna välja said öeldud ning nemad mind kui ma proovsin midagi vastu öelda või palusin neil mind õpetada.

Võtsin Eestist paar suveniiri ja natukene kommi kaasa ja mul oli tohutult kahju, et ma need La Palmale unustasin, sest paarile inimesele olin ma küll rohkem kui südamest tänulik nende abi eest. Nad olid alati seal, kui mul oli selgitust või midagi muud vaja ning see oli minu enesekindlusele hea tõuge, sest korraga ma teadsin, et keegi on ikka seal, et abiks olla.

Plaanisime veel õhtul laagriplatsilt kolme kilomeetri kaugusele vaateplatvormile kõndida, kuid just siis, kui La Laguna linnast lahkusime hakkas sadama ja olime sunnitud oma plaanid katki jätma. Pealegi oleks ilmselt olnud nii pime, et mingi erilist vaatepilti ei olekski me saanud.

Nüüd kõigele sellele tagasi vaadata on väga hea ja analüüsiv, sest korraga saan palju parema ülevaate sellest, mida ma tegelikult õppisin ja mida mitte. Tõsi, ma oleks saanud veel rohkem oma keelt harjutada ja pusida nii kaua kui võimalik aga näed, ei teinud nii. Ehk järgmisel korral. Lõppude lõpuks on veel 10 kuud jäänud ju. Või siis 9 ja pool kui täpsem olla.

Kõik Mojo de Cana ehk minu vastuvõtva organisatsiooniga seotud inimesed