Noortekonverents Tenerifel ehk kuidas mitte ainult Inglise keelele loota (1/3)

Üleriikliku Noortekonverentsi päevad Tenerifel on seljataga ning kui ma peaksin seda kõike ühe sõnaga kirjeldama, siis oleks see võimatu.
Samas pean ma ütlema, et vaadates tagasi kõikidele asjadele, mida ma oma elus teinud olen, on just see konverents üks, mis kõige eredamalt silma paistab. Ilmselt eriti just seetõttu, et olin sunnitud täielikult oma mugavustsoonist loobuma ning tegema kõike, millest ma kunagi ehk vaid mõelnud olen.

Võõras saar, võõras keel ja võõrad inimesed - just sellises situatsioonis ma ennast leidsingi. Ent kui natukene otsida ja leida, siis lõpptulemus on see, et tegelikult ei olnud see üldse nii kohutav.

Tõsi, esimene hommik ei alanud just kõige edukamalt, kuna suutsin koju jätta kõik oma Hispaania residendi reisidokumendid ja lennuki väljumisaega lükati iga poole tunni tagant ilma tõttu edasi. Mu peas tiirlesid vaid mõtted sellest, kas mind üldse lennukile lastakse, sest ma isegi ei suuda kokku lugeda mitu korda on meile öeldud, kui tähtsad need kaks paberilipikut on... Minu töökaaslane Sasha proovis mind veenda, et ilmselt midagi ei juhtu, kui mingil hetkel otsustasime siiski igaks juhuks üle küsida. Pärast mõnda minutit seletamist saime kinnituse, et paari arvutiklahviga oli situatsioon lahendatud. Mõnes mõttes Hispaania ja Kanaari saarte värk, sest kedagi eriti ei huvita, kuid minu jaoks oli see esialgu paras ehmatus.

Esimese päeva pärastlõunaks oli mulle selge, et olen väga väga valesse kohta sattunud, kuid see ei langetanud naeratust minu näol. Tõsi, ma ei saanud enamik aega mitte midagi aru ning inimesi, kes oskaksid inglise keelt rääkida ei olnud just iga nurga pealt leida. Esialgu lootsin ainult Sashale, kes mulle tõlkis, kui ma midagi aru ei saanud, kuid kui sattusime eraldi gruppidesse, tuli mul ise hakkama saada. Leidsin küll endale nö tugiinimese, kes oli mulle valmis hea meelega tõlkima, ent proovisin sellest hoolimata ise hakkama saada. Ja tegelikkuses tuli see päris hästi välja :D Vähemasti lõpetasime tolle õhtupooliku õhupallidega mängides ning kõhud kõveras naerdes. Ja hispaania numbrid ei lähe mul vist kunagi enam meelest ära.

Ning kui me õhtul viimaks bussiga laagrisse jõudsime, oli mu esimene küsimus, kas tegemist on vangilaagriga. Aiaga piiratud ja väravaga turvatud ala oli täis kämpinguid ja tundus nagu väga tõsine koht. Samas aga ringi vaadates leidsime, et ei ole see koht nii karm midagi. Lihtsalt väga hästi turvatud ja hoitud. Ja keset metsa! Kuidas sellele veel ei öelda?

Ainuke probleem oli see, et külm oli.

Tavalise 22-24 kraadise temperatuuriga harjunud mina ei olnud valmis vastu vaatama 10-14 kraadisele õhtukülmusele. Eriti veel siis, kui õhtusöök on alles kell üheksa ja kuni selleni on kaks tundi külmas magamistoas või parkimisplatsil ootamist. Ma tean, et Eestis sadas juba lund, aga olegem ausad, mul ei olnud selle jaoks isegi õigeid riideid kaasas, sest peale vihma ei osanud me midagi muud oodata. Ent jakiga kahe teki alla pugedes sai magama jäädud küll ning järgmine päev tõi jälle omamoodi seikluseid.