Banaanineedus

Me oleme kõik ahvipärdikud - kõik lihtsalt omamoodi.

Viimaste päevade jooksul oleme vabatahtlikega omavahel leidnud lahenduse kõikdele halbadele asjadele, mis meiega juhtunud on. Nimelt süüdistame edaspidi alati Banaanineedust.

Me näeme igapäevaselt banaane igal pool kasvamas ja see on minu eestimaisele südamele iga kord vaimustav, sest siin kasvab banaane sama tihedalt kui Eestis õunu kui mitte isegi rohkem.

Banaanid on hetkel veel rohelised, kuid see ei ole takistanud meid mõnda näppamast. Kuid tundub, et iga kord, kui me mõne banaani nopime, juhtub midagi.

Esimene kord, kui üks banaan korjatud sai, lõikas üks vabatahtlikest endale sõrme, püüdes koort maha saada.

Teisel korral, kui banaani võtsime, kaotas üks meie seast rahakoti koos kõigi oluliste dokumetidega.

Kolmandal korral, kui roheline banaan meie kätte juhtus, suutsin seekord mina oluliselst bussist maha jääda.

Me ei korda enam rohkem banaane (vähemasti mitte siis, kui nad rohelised veel on), kuid nüüdsest on meil alati võimalus süüdistada banaanineedust kui midagi juhtub. Isegi siis, kui side banaanide ja nende juhutmiste vahel on väga nõrk ja peaaegu, et olematu, siis peab see ju lõppude lõpuks kellegi süü olema. :D