Üksik hulkur lennujaamas

On justkui loomulik näha lennujaamas tohutul hulgal inimesi ükskõik millisel hetkel sa sinna sisse astud. Vahet ei ole kas kell on kaheksa hommikul või üheksa õhtul, ikka tekkib kuidagi klaustrofoobiline tunne kõikidest inimestest.

Kuid võib öelda, et täna kogesin ma midagi hoopis vastupidist.

Täna õhtul olin ma üksik reisija Müncheni lennujaamas, kes suvalises kohvikus asjad maha viskab, et vähemalt paar tundi und saada, enne kui on aeg edasi minna.

Ma nägin kuidas päev lõppes. Ma nägin kuidas inimesed ruttasin viimastele lendudele, et koju pere juurde saada või uusi seiklusi otsima minna. Ma nägin kuidas töötajad tegid viimased toimetused, korjasid kokku viimased asjad ja lahkusid. Ma nägin kuidas katkised asjad öö jooksul kähku parandatud said. Ma nägin kuidas kõik, mis oli päeva jooksul inimeste poolt puudutatud, sain hoolikalt koristatud.

Ma nägin kuidas üks päev lõppes kuid ma nägin ka seda kuidas see kõik algas. Ma nägin kuidas aina rohkem laelampe sisse lülitati. Ma nägin kuidas inimesed kogunesid, et turvakontroll läbida ja paas ära anda. Ma nägin kuidas päike tõusis koos kõrgel lendavate lennukitega.

Ma oli sellest vaatepildist lummatud ja ma olen igat pidi tänulik, et mul oli üldse võimalik seda kõike kogeda. See oli rohkem kui maagiline ja eriti veel seetõttu, et seda ei varjatud kellegi eest. See oli kõik puhtam kui ükssarviku veri ning suurema mõjuvõimuga kui ükskõik milline lubadus terves maailmas. See oli päriselu, mida on vähesed inimesed näinud, kuid mille eest me peaksime igal viisil tänulikud olema.

On aeg liikuda edasi La Palma suunas koos hommikupäikesega!