Merelainete poolt kantud

Meri oli eile võimas.

Arvestades seda, et olin esimene vabatahtlik, kes kohale jõudis, oli mul mõned päevad aega, et ringi vaadata, saart avastada ja lihtsalt iseendaga olla.
Ent otseloomulikult jooksin ma kohe mere äärde. Eriti arvestades fakti, et mu korter on sellest 20 meetri kaugusel. Võib-olla isegi vähem.

Aga meri oli tõesti võimas. Tohutud lained langesid jõuga vastu kive, mis ühte osa rannaribast katavad. Uue laine formeerumine tõi endaga kaasas kõukõmina ning jättis mulje nagu oleks tegemist sipelgate 10-palli maavärina või tsunaamiga.

Pärast igat tormi on aga vaikus nagu oleks maailmast kõik inimesed kadunud ja nii juhtus ka seekord. Iga laine taandudes oli tunne nagu hetk tagasi ei oleks mitte midagi juhtunud. Nagu kõik oleks täiesti normaalne ja arusaadav ja üldse mitte nii tormine.

Keerlevad mõtted minu peas ja nimekirjad kõigest sellest, mida ma tegema veel pean, kadusid, kui mu silamd jälgisid mässlevat merd. Ma tahtsin olla ainult seal, selles momendis ja nii ma tegingi. Sest mul oli aega ja isegi kui ei oleks olnud, oli see tunne midagi, millest ma ei tahtnud lahti lasta.

Ja kui päris aus olla, on see kõik veel liialt perfektne, et tõsi olla.