Kontsert 100 meetri kaugusel

Eile toimus kontsert meie korterist vaevu 100 meetri kaugusel ja mul oli võimalus seda katusel nautida. Kujutage ette, tähti täis taevalagi, mõnus folkmuusika ja soe septembriõhtu. See oli justkui kõik, mida iialgi soovida oskaksin ja ma naeratan, kui mõtlen sellele, et ma olin seal, et seda kogeda.

Ma liitusin teiste vabatahtlikega hiljem baaris ja läksin magama kella viie paiku hommikul, sest kella neljased jutuajamised köögis on parimad. Mingil moel alustasime me keeltest ja nende omapäradest ja lõpetasime alkoholi ja toadekooriga. Kuidas, see on omaette küsimus.

Ma astusin välja oma mugavustsoonist ja tegin, midagi, mida ma eluski Eestis ei teinud. Ma läksin välja sõpradega jooma. See ei pruugi tunduda justkui suur saavutus, mille üle uhke olla, kuid minu jaoks see on.

Vabatahtliku elu on kasvamas oskaks minust ja see hõlmab ka selletaolist tegevust. Ma tunnen, kuidas ma olen iga päevaga aina avatum ning ma olen leidnud oma julguse (või vähemasti tean, kust teda otsida).

Ma olen õnnelik.


Kommentaarid

Populaarsed postitused