Hispaanlaste rõõm ja Breña Alta

Eile plaanisime toakaaslasega minna Breña Alta vaatluspunkti, et linnast mõnigaid pilte saada ja niisama ilusat ilma nautida. Mida aga ei olnud, oli buss.

Kõndisime lootusrikkalt bussijaama, kuid pärast poolt tundi ootamist, kõndis meie juurde noor meesterahvas ja mainis, et ootab sama bussi. Kahjuks oli ta aga just järgi uurinud ja nimetatud buss täna üldse ei sõidnudki. Autode võidusõidu pärast mägiteedel olid teed kinni. 

Mis seal siis ikka. Arvutasime plaanid ümber ja läksime eile hoopis randa. Täna proovisime õnne uuesti ja näed, õnnestus. 

Mäetipus oli tuul tugev ja värskendav, sest kuigi elame merele niivõrd lähedal, on linnas õhk kuiv. Seda oli mõnus nautida, kuigi ma teadisin, et pean oma Eestimaa talvedega harjunud sisetunde maha jätma ja päikese ja kuumusega harjuma. Kuid see ei ole üldse see, mida ma jagada tahan.

Niisiis sõitsime me mäkke üles bussiga ning see oli esimene kord, kus mul oli reaalselt võimalik näha hispaanlaste rõõmu ja õnnelikkust. Ja kuidas keegi ei virisenud, kui buss üleliia täis oli. Kuidas kõik tõusid automaatselt püsti, et nunnadele istet pakkuda. Kuidas inimesed naersid bussi tagaosas, mis sest et vaid paar sekundit varem nad üksteist ei teadnud. Kuidas kõik aidatsid üksteist läbi kõigi takistuste. 

See on käitumine, mille taolist Eestis nii suurel hulgal korraga ei näe. See on midagi, mida ma tahan endaga kohe kindlasti tagasi Eestisse võtta. 

Olgem sõbralikumad ja proovigem vaadata üle asjadest mille üle me tehti viriseme ja, mis jätavad varju kõik kõige õnnelikumad momendid.