Kas ma olen ikka valmis?

Samal ajal, kui hakkas viimaks kohale jõudma, et nüüd ongi aeg minna ja pidevalt keerlesid peas mõtted, kas kõik on olemas ja kõik dokumendid korda aetud, leidsin ma ikka aega, et imeliste inimestega kohtuda. 

Nele ja Karin Eesti Noorteagentuurist kutsusid kokku kõik vabatahtlikud, kes Eestis lähinädalate jooksul välja lendvad ja jagasid meile väga väga olulisi nõuandeid ja näpunäiteid, mis kõik kindlasti marjaks ära kuluvad. 

Ma ei teadnud, mida oodata, kui esimest korda teada sain, et kohtumisele minema pean. Eriti veel arvestades seda, et seitse tundi tundus esialgu väga hirmutav ja liiga palju informatsiooni sisaldav üritus. Kuid kui päris aus olla ei oleks see saanud perfektsem olla. Ma kohtusin inimestega, kes kõnnivad sama rada pidi ja lähevad alles vabatahtlikuks, kui ka nendega, kes on selle juba läbi teinud ja kelle tööks oli seekord vaid oma kogemusi jagada. 

On tore teada inimesi, kes samuti pikaks ajaks vabatahtlikuks lähevad, sest see annab kindluse, et sul on alati inimene kelle käest nõu küsida. 

Kui enne mainisin pidevalt kõigile, kes küsisid, et olen valmis kohe lennukisse hüppama ja minema, siis nüüd tundub, et olek, kus ma enne istusin, oli poole lähemal külmale talvele kui soojale suvepäikesele. Nii palju on asju mida ma ei teadnud või mille peale isegi ei mõelnud! 😮

Kuid mul õnnestus sellest hoolimata kõik need asjad ära teha ja nüüd on aeg veeta viimased momendid oma kassiga ja valimistuda teele minekuks.

Elu on seiklus ja ma olen valmis minema kõige sellega, mis mu teele ette laotakse.