Taaskord matkarajal

Eile oli viimane päev La Palma matkamisfestivalist ja kuna tegemist oli väga hea võimalusega saada tasuta transport raja algusesse, otsustasin samuti liituda.

Meie valikuks sai Ruta de la Miel - mesilaste rada.

Me sõitsime varahommikul, kui päike parasjagu merepiiril tõusis, üle Tagoja mäele, et seal oma teekond alustada. Pärast lühikest sissejuhatust alustasime laskumist ja ma pean ütlema, et ma nautisin seda täiel rinnal. Enamik 8 kilomeetrisest teekonnast kulges metsas ning vaade oli terve raja vältel hingematvalt ilus.

Emotsioonid esimestel kilomeetritel vaheldusid sama kiiresti kui mesilased mett toodavad. Küll rõõm ja väsimus, siis aga tüdimus ja õnnetunne. Kõige põnevam on aga hoopis see, et minu jaoks ei olnud raja ükski kilomeeter just see kõige raskem või midagi taolist. See oli teadmine, et sa pead olema kogu aeg valvelolekus ja hetkeline tähelepanematus või lõppeda raske kukkumisega vastu kivist pinnast. Mahakukkunud männiokkad moodustasid maapinnale paksu katte, mille all peitsid ennast nii kivid kui ka ebaütlane maapind. Perfektne võimalus pidevaks kukkumiseks. Mõned kukkusid, teised mitte ning minu tasakaaluoskused pandi kõvasti proovile. Seekord suutsin siiski püsti jääda.

Päike lõõskas juba kõrges taevas, kui esimest korda tagasi tsivilisatsiooni keskele jõudsime. Kuid samas oli meil veel pea pool teed minna. Kui ma ennem kahtlesin meie giidi kompentensues vaid veidikene, siis selleks hetkeks oleks ma hea meelega ainult koos teiste vabatahtlikega edasi liikunud omas tempos. Pidevad pikad pausid, mis olid giidi poolt tehtud ja mida keegi tegelikkuses ei soovinud ega vajanud tekitasid palju segadust. Tõsi, mõnikord oli tegemist mahajäänud inimeste oodamisega, kuid kui nemad kohal olid ja sellest hetkest  juba veel kümme minutit möödunud oli, tekkis ikka küll küsimus, mis toimub ja miks me seisame.
Lisaks tundus rajavalik kohati väga ekstreemne ja mittevajalik, sest kõrval jooksis tee, mida mööda oleks sama kui mitte pikem distants läbitud kolm korda kiirmemini, kui see, mida me mööda kive ronisime.
Aga noh, mis seal ikka.

Enne kui tagasi linna poole suundusime, külastasime mesilat. Kuulasime, milliseid lilled on La Palmal kõige olulisemad just mee tegemiseks ja mida eelistatakse, millised on vahendid mee kätte saamiseks, sõime värsket meekärge, jõime kodutehtud veini ning proovisime ka erinevat sorti mett. See kõik oli väga huvitav ning kosutav, kuid jällegi oleksin eelistanud edasi liikuda pisut kiiremini, sest lõpuks kujunes paus ligi pooleteisttunniseks (sellest 20 minutit kuulasime mesilastest ja ülejäänud aja sõime ja istusime niisama)

Kui me viimaks liikuma hakkasime, hakkas ootamatult sadama ning kuna meil kohe hetkelist peatust ei olnud võimalik teha, et vihmajoped peale tõmmata, andsid paljud lihtsalt alla ja kõndisid õhukese särgi väel edasi. Vihm ei olnud küll külm vaid pigev värskendav kuid mingil moel tundus, et märgade riietega kõndmine väsitav veel rohkem.

Peale selle oli meil ees veel kivide pealt järsku laskumist tervelt kahel korral ning siledate ja libedade kivide peal ei ole see üldse nii lihtne, kui tundub. Ühel hetkel tänasin jumalat, et keegi leiutas seljakotile sanga, sest just sellest haaras kinni minu selja taga kõndiv naine, et päästa mind kukkumisest.

Kuid me jõudsime õnnelikult tagasi. Natukene märjana, kuid siiski naeratused näol ja rõõm südames.

Üleüldiselt sain aru sellest, et Gubo de la Galga rada, mida tegin paar nädalat tagasi, on raja stabiilsuse koha pealt tõesti natukene sobilikum lastele ja vanematele inimestele. Kiiruse koha pealt oli see aga ideaalne kõigile, kes ei soovi omas tempos liikuda vaid soovivad pidevalt grupiga kaasas olla. Olukorra oleks saanud lahendada kahe grupijuhiga, aga ehk parandadakse seda olukorda järgmisel aastal. Mulle rada isiklikult meeldis ja ma olen rahul, et otsustasin seda läbida.