Minu Hispaania keele õpingud

Uus voor järgmise aasta vabatahtlike leidmiseks on avatud ning kui mulle jä silma lause "Basic level of Spanish is recomended" (Hispaania kelle algtase on soovituslik) tuli mulle kohe meelde kuidas mina sellega mõttega risti jooksin ja kus ma praeguseks hetkeks olen.

Enne projektile tulekut ma ju Hispaania keelt absoluutselt ei osanud. Ja ega see Eestis just kõige populaarsem keel ka ei ole mida õppida. Ikka vene ja saksa on esikohal, kuid samas ei tähenda see ka seda, et see võimatu on.

Pole see ilm midagi kogu aeg päikseline - tuul 50km/h

Minu puhul oli pigem see, et ma ei tajunud ära, kui palju mul tegelikkuses seda vaja võib minna aga siia kohale jõudes oli juba esimese paar päeva selge, et olen Hispaania keele mitteõppimisega suure vea teinud.

Või igajuhul oli viimane aeg alustada.

Kohe võin ära öelda, et ma pole Hispaania keele õppimise koha pealt väga agar olnud. Kohati ei olnud motivatsiooni, siis aega ja nii ongi jäänud asi pigem sinnapaika.

Asi pole selles, et ma ei õpiks, vaid pigem selles, et ma ei kasuta enda maksimumi selle tegemise käigus. Ma olen võimeline rohkemaks kuid vaid paari minutiga saab selgeks, et pingutusest ja vaeva nägemisest on sutike puudu.

Euroopa riikide üks boonuseid on see, et nii paljud inimesed räägivad inglise keelt. Või noh, vähemasti enamikes riikides. Eestis alustad lasteaias või kolmandas klassis, Saksamaal samamoodi kolmandas, kuid hispaanias õpitakse inglise keelt rohkem nagu meie õpime vene keelt - alates kuuendast klassist. Aga isegi kui õpitakse varem, siis saartel on ikka see probleem, et kellegagi pole harjutada. Mis tähendabki seda, et keeleta on siin väga raske hakkama saada. Minu üheks eeliseks on see, et mind ümbritsevad ka vabatahtlikud, kes kõik räägivad inglise keelt ja kellega meil on omavahel väga tugev side.

Samas olen ma tüdinud inimestest, kes mulle pidevalt meenutavad, et hispaania keeleta ikka hakkama ei saa ja ma peaksin ikka rohkem õppima. Kui minu ülemus seda ütleb, siis on see okei, sest tema on ka inimene, kes sunnib mind rohkem rääkima. Kui keegi teine suvaline inimene seda ütleb, kes isegi midagi minu oskuse või õppimise kohta midagi ei tea, on see olukord natukene veider.

Nagu näiteks käisime paar nädalat tagasi kohalikus teatris küsimas, kas neil on abikäsi vaja, sest miks mitte midagi head oma vaba ajaga teha. Päris nii lihtsalt see ei läinud ning saime niiöelda teatrijuhi käest korralikult sõimata. Lahkusime ebameeldiva enesetundega ja kui keegi meile isegi pakkuma peaks, siis mina enam tagasi minna ei taha ja sama käib minu töökaaslase kohta. Peamine probleem oli see, et mina ei räägi Hispaania keelt ning ka mu töökaaslane esitles ennast inimesena, kes väga palju ei räägi.

Esialgu tundus see minu jaoks väga veider, sest keelt räägib ta väga väga heal tasemel, kuid hiljem ta selgitas, et väga põhjaliku ja teemakohast sõnavara, mida teatris võib vaja minna tal siiski ei ole. Pärast seda tundus loogiline, et ta seda ütles, kuid teatrijuhi ärritatud olek oli küll väga ebavajalik. 

Õpin iga päev aina rohkem ja rohkem ja mida rohkem ma õpin seda rohkem saan ma aru ja seda toredam on kõikide inimestega suhelda :D

Jah, kolm kuud on möödas, kuid pärast pühi alustame ilmselt ka päris kursustega ja siis vaatame edasi kuhu elu viib :D midagi ma juba ju rääkida oskan ja küll kõik muu ka omal ajal tuleb :)

Seniks aga häid jõule ja ilusat uut aastat!